22nd Oct, 2011

Pidu kahel õuel

“Ma olin vangis mõrvade eest. Kõik on vangis mõrvade, terroriaktide eest. Meie tapsime, teie tapsite! Kannatused on mõlemal poolel. … Üks sõdur 1027 vastu, ei ei, nii see ei peaks olema. Üks päev saab olema üks ühe vastu.” Nii räägivad paar päeva tagasi vabaks saanud palestiinlased. Gilad Shaliti tehing vabastas Iisraeli vanglatest 1027 terroristi, kellest 550 kuulusid Fatahisse. Gilad Shalit oli Hamasi pantvang ja tehing oli Hamasi tehing. Fatahi ja Hamasi vahelises võitluses jäi Hamas möödunud kuudel luuseri seisu, sest Mahmoud Abbas käis iseseisvusdeklaratsiooniga ÜROs. Usutakse, et Abbasi iseseisvusdeklaratsiooni manööver mõjutas suuresti Hamasi otsust püüda saada kokkuleppele. Niisiis Hamas käis välja oma trumba – Gilad Shaliti. Niiviisi tõi Hamas Iisraeli vanglast välja üle tuhande mõrtsuka. Hamas ruulib nüüd!!!! Ja tõepoolest, kui ka Jordaania läänekaldal palestiinlaste pidutuste ajal Abbas kõnet pidas, siis ei kuulanud teda seekord mitte keegi. Kuu aega tagasi aga vehiti tänavatel rõõmsameelselt just tema plakatitega.

Gazas ja Ramallahs ning ka teistes Jordaania läänekalda linnades on peod. Mehed tulistavad revolverid õhku, naised tanstivad ja kõikjal vehitakse lippudega. Osad endised Fatahi liikmed vehivad lausa Hamasi lippudega. Vabastatud vangid ei sarnane mitte kuidagi Gilad Shalitiga. Vastupidi nad on prisked nagu jõuluhaned ja hüppavad ning kargavad rõõmust. Nende rõõm ja naiste nutt on täiesti mõistetav. On ju ka siin oma mehi ja poegi koju oodatud mitmeid aastaid. Kui nende käest küsitakse, et miks nad kinni istusid, siis ilma häbi tundmata loetakse oma terroriaktid ette. Kahetsust ei ole. See on elu! Ainus, mis läks kehvasti on, et neid saadi kätte. Kuid nüüd on see ka möödas ja uus elu ees.

Gazas on ka isegi uusi staare vabastatute hulgas. Naine, kellest ma täiesti juhuslikult oma eelmises postis kirjutasin, kes lasi õhku Sbarro restorani Jerusalemma kaubanduskeskuses on korraga suur staar ja iidol.  Temast kirjutatakse nagu Hollywoody staarist ja juba planeeritakse tema pulmi sugulasega.

Pidu on mõlemal poolel. Kui vaadata siiapoole ja sinnapoole siis märkan, et kuigi juudid ja araablased on kõik Aabramast, siis nende kultuur ja väärtushinnangud on ikka erinevad.

19th Oct, 2011

Sõduri hind

Uudiste väljaanded teatavad, et Gilad magas kogu öö. Tema tervis on nõrk ja juba hommikul olid arstid teda külastanud, et vaadata, kas olukord on kontrolli all. Iisraeli rahvalt on palutud vaikust ja rahu, kuid uudishimu on ikka väga suur. Kõikide nõusolekul antaksegi aega kosuda, küll siis hiljem jõuab kõiki üksikasju uurida ja puurida.

Ärge unustage, et Gilad Shalit on olnud inimeste südames ja meedia täehelpanu all sellest päevast saati, kui ta rööviti. Me võime siin rääkida sellest, et tehingul on ka välispoliitilised mõjud ning see segab kaarte Hamasi ja Fatahi vahel, kuid see tehing on väga kuum siiski sisepoliitliselt. Ja loomulikult kaalutleb rahvas seda kõike kõigepealt oma väärtushinnagute ja julgeoleku seisukohalt.

Iga iisraelane soovis, et üks päev Gilat Shalit tuleb koju. Küsimus on selles, millist hinda selle eest tuleb maksta. Katsed teda tagasi võidelda kohe pärast röövimist ebaõnnestusid. Tõenäoliselt toimetati Gilad kohe piisavalt kaugele nii, et Iisraeli luureinfo sellele jälile ei jõudnud. Seega jäi ainult läbirääkimiste tee. See oli ka Hamasi eesmärk. Kuid kas pidada läbirääkimisi nendega, kes sinu eksistentsi ei tunnista? Teisest küljest, see on ainus tee saada tagasi noormees, kes langes ohvriks oma riiki kaitstes. Ja rahvas ootas Gilatit koju ja ei väsinud selleks demostratsioone korraldamast ning temast rääkimast.

Läbirääkimised kestisid aastaid. Vahemehe vahetusid. Kõik proovisid. Kuid egiptlased suutisid rääkida mõlema osapoolega ja leida kompromisse.

Vabaduse hind on raske – vabastada 1000 terroristid, kes on tapnud mitmeid tuhandeid tsiviilisikuid terroriaktides. Kas vabastada terroriaktide organiseerijad, mõrtsukad? Kas vabastada naine, kes sisenes restorani ja pani oma sülelapse toolile ning lahkus kiirelt, veel enne kui see sama suurte silmadega beebi õhku lendas ja temaga koos kogu restoran oma personali ja klientidega? Ja selliseid lugusid on palju, palju. Me ju teame, et Intifada ajal lendasid siin bussid õhku, klubid ja teised avalikud kohad, kus oli piisavalt palju inimesi koos. Kas me saame öelda, et okey, minge nüüd koju ja vaadake ise, mis kuidas te oma päeva sisustate.

Iisraelis kui lääneriigis ei ole surmanuhtlust. Siin ei loobita inimesi kividega surnuks. Vastupidi, Iisraeli kodanikud maksavad makse, et ülal pidada neid, kes on nende perekondi tapnud. Jaa ma tean, et see on rist mida lääneriigid kannavad solidaarselt. Tahan, et te teaksite, et samamoodi ka Iisrael.

Ütleme, et Hamas annab mõnede karmide nimede osas alla ja paistab, et on võimalik saavutada kokkulepe. Kuid kas me tõesti tahame need musta nimekirja kuuluvad inimesed koju tagasi saata, et siis tulla jälle ja lasta õhku koolibuss? Muide, naine, kellest siin kirjutasin sõitis eile oma koju.

Veel enam, me teame, et Hamas juba juubeldab tehingu üle ja nõuab uusi „Giladeid“. Me teame, et palestiinlased näevad selles Iisraeli nõrkust ning nad tõstavad enam pead, koguvad enam julgust oma uuteks „vägitegudeks“.  Vabadus on ostetav, kuid hind on osapooltele erinev. Iisraeli sõduri kurss on väga kõrge.

Iisraeli väärtushinnagute hulka kuulub oma sõduri, oma kodaniku päästmine misiganes hinnaga. Meie kõikide lapsed teenivad sõjaväes. Kuidas me saaks nõuda neilt riigi kaitsmist, kui me ise neid ei kaitse. Kuidas me saame jätta oma lapse vaenlase kätte. Veel enam, sõdur on ka isa. Kuidas ma saan saata oma mehe isegi pealtnäha mitte ohtlikusse ülesandesse, kui mul ei ole kindlust, et riik teeb kõik, et teda kaitsta misiganes hind selle eest tuleb ka maksta. Üks kõigi eest, kõik ühe eest!!

Niisiis iisraelased kaalutlevad kõikide selliste nüanside üle ja ohkavad murelikult. Nad teavad, et see oli nende kohus võidelda ja maksta hind, et Gilad saaks tagasi koju. Kuid nad teavad ka, et nende endi elu on nii veel enam ohus. On ka neid, kes ütlevad, et meie elu on koguaeg ohus ja praegune olukord ei muuda enam palju. Kuid juubeldav Hamasi, kes näeb selles uut võimalust, ei muuda ohkajate koori väiksemaks. Nagu siin öeldakse, et pessimist on Iisraelis kõige lihtsam olla. Loodame, siis hoopis, et armee abinõud on piisavalt tugevad ning meil ei tule uusi Giladeid koju oodata.

Oktoober 18, 2011

Gilad on oma kodus Mitzpe Hilas. Seda on raske päris ettekujutada, mida ta tunda võib ja mõelda. See kohutavalt raske aeg on nüüd möödas ja uued ajad on ees. See raske minevik kummitab teda veel päise päeva ajalgi. Kuid ma soovin, et ta tuleb sellest kõigest välja ja saab elada elu, millest on unistanud. Võibolla ta tõesti paneb selga oma kõige armastuma vana T-särgi ja lõsutab diivanil ning sööb oma lemmikrooga, mis ema on juba eelnevalt valmistanud. Kas ta üldse suudab uinuda? See kohutav tunnetemeri, mida õnneks vaid vähesed on kogenud, ei lasegi võibolla veel pikka aega rahulikult magada. See võitlus on olnud väga rakse ka tema perele, kes ei ole kunagi alla andnud ja teinud kõik, et oma poega päästa, jättes oma töö ja kodu ja elu ning pühendudes ainult oma poja saatuse pööramisele. Nendega koos on olnud loomulikult tuhandeid toetatajaid. Terve Iisrael on täis Giladi plakateid. Sellele võitlus on olnud aktiivne kõik need 5 aastad.

Hamas röövis sõdur Gilad Shaliti 5 aastat ja 4 kuud tagasi. Mis kõik täpselt selle 1040 päeva jooksul toimus ja juhtus me võime täna ikka veel vaid ette kujutada oma halvimates kujutlustes. Fakt on, et kerge see pole olnud. Kas te kujutaksite seda ette? Piinamised, pimedus, ei päikesevalgust, ei inimest kõrval kellega rääkida, üksindus, mustus, haigused, halvad eluaseme tingimused, hirm.

Teada on, et päikesevalgust ta näinud ei ole ja ta on väga nõrk. Kuna ta oli Hamasi suur peibutis tehinguks, siis teda hoiti elus ja „terve“. Nagu me naljatledes ütleme, kõik on korras, käed jalad on otsas. Kuid see 25 aastane poiss on kohutavalt kõhn, kahvatu ja tema sammud vajavad tuge.  Ma ei saa teda kutsuda meheks, sest pimedus ja kesisus ei ole talle mehejõudu andnud.

Täna jõudis Gilad Shalit koju. Täna toimetati ta Hamasi kätest Egiptuse vahendajatele ja sealt juba turvalisse Iisraeli. See oli väga eriline päev. See oli väga tundeline päev kõigile Iisraeli inimestele.

Ma ei ole siinse ühiskonna kodanik. Ma ei ole juut, iisraelane ega pole teeninud siin armees. Kuid ma saan aru, et see oli Iisraeli riigi kohus oma sõdur koju tagasi tuua, isegi kui selle hind on nii raske. Igal inimesel, kes on süda rinnus tajub täna seda erilist meelelolu Iisraelis. Siin on rõõmu ja valu, mis on kaetud pisaratega.

Tööl kajas läbi koridoride reportaazid Giladi transportimisest Iisraeli. Suures nõupidamiste ruumis oli otseülekanne suure ekraanil. Muidu lärmakad iisraelased olid paarikümnekesi ruumis täielikus vaikuses ja vaatasid. Igaüks omaette. Nende silmades helgivad pisarad ning nad hoiavad kätt suul või südamel, et ohjeldada tunnetemöllu enda sees. Ma tundsin, et olen üks nendest. Olen nendega koos selles valusas rõõmus ja kaastundes tema ja ta pere kannatustele. Mu silmadesse valgus vesi, kui ma nägin seda õblukest poissi Hamasi käte vahel abituna.

Me kõik tahame, et meie lapsed ei oleks vaenlase põranda all vangis vaid turvaliselt kodus. Täna said need lapsed oma voodisse magama, teades et turvaline kodu on ümber ja ema peseb köögis nõusid. Ma soovin, et iisraeli poisid saaksid turvaliselt liikuda nende kodus.

Head paranemist.

Sel nädalal ütles Iisraeli peaminister Ehud Olmert: „Kaks aastat tagasi valmiskampaania ajal ma lubasin, et ma toon Iisreali välja diplomaatilisest surnud puntkist. Ma olen täitmas oma lubadust.” Esimest korda peab Iisrael rahukõnelusi paralleerselt Süüria ja Palestiinaga. Ehud Olmerti enda siseriikliku positsiooni varjutab aga korruptisooni skandaal ja pole täpselt teada mismoodi see mõjutab Olmerti jätkamist peaministrina. Kuid ma ei taha kirjutada skandaalidest ja poliitikute luukeredest.

Iisrael alustas Süüria suunas „jää sulatamist” ja läbirääkimisteks pinnase ettevalmistamist 2006 aastal. Kõik see toimus avalikkuse eest varajatult. Siiski viimasel ajal on peaministribüroo rahvast rahuläbirääkimisteks vihjetega ettevalmistanud. Kuid seda lõplikult kinnitav uudis tuli alles möödunud nädalal. Uuel nädalal alustatakse ametlike Süüria ja Iisraeli rahuläbirääkimistega. Vahendusmeheks on Türgi.

2007 aasta sügisel hävitas Iisrael Süüria aatompommi reaktori. Selle aasta veebruaris tapeti Damaskuses Hezbollah suurim kombinaator Imad Mughniyah. Mughniyah oli sihtmärgiks nii ameeriklastele kui ka juutidele, kuid kõikide uskumuste kohaselt on selle teo taga ka Iisrael. Niisiis oli Süüria valmis selleks, et Iisrael alustab sõda. Kuid Iisrael ei ole sõjast huvitatud. Iisraeli kaitseminister Barak ütles selle kohta hästi: “Kui me ei kohtu Süüriaga läbirääkimiste laua taga, siis me kohtume lahinguväljal. Ja isegi kui me tunneme, et me oleme tugevamad ja me vallutame Damaskuse, siis mis juhtub? Kas me jääme Damaskusesse? Ei, me istume läbirääkimiste laua taha ja me arutame neid samu küsimusi, mida me oleks pidanud arutama juba pikka aega tagasi.”

Kohalik ajakirjandus arvab, et mitteametlikud ning salajased kirjad, vestlused ning kohtumised Iisraeli ja Süüria vahel suurendasid vastastikust usaldust. Lisaks Olmerti avalikud teated Iisreali valmisolekust alustada läbirääkimisi ja Golani kõrgustiku loovutamist Süüriale tõid lõpuks Süüria läbirääkimiste laua taha.

Kuid milline on see kaup, mille üle hakatakse vaidlema? Loomulikult, Süüria nõuab Iisraeli väljatõmbumist Golani kõrgustikust (1,200 km2). 1967 aasta kuupäevases sõjas kaotas Süüria Golani kõrgustiku Iisraelile. Inimesed räägivad siin, et sel päeval ei olnud Golani kõrgustikul suurt midagi. Täna on aga iisraeli põllumehed selle maa üles harinud. 70% Iisraeli elanikest ei ole nõus Golani kõrgustikku loovutama. Kindlasti igal ühel omad põhjused: ajaloolised põhjused, strateegiline maa-ala, aastakümneid olnud inimeste kodu, ei ole usku Süüria heasse tahtesse, Süüria ei vääri seda maa-ala, Süüria kaotas selle sõjas, kus ta ise oli alustajaks ja ei ole mingit põhjust sellisel juhul võidetud territooriumi tagasi anda jne jne.

Iisrael on uskunud põhimõttesse „maa rahu vastu”. Seega ka täna läbirääkimiste laua taga nõuab Iisrael Süüria distantseerumist ning sidemet katkestamist Iraani, Hezbollah, Hamasi jt terroristlike rühmitustega.

Ausalt öeldes, kui vaadata Lähis-Idas toimuvat ja tajuda seda õhkkonda siin, siis ei ole väga palju usku sellesse, et Süüria tõepoolest lõpetaks suhted Iraaniga ning terrorirühmituste toetamise. Seepärast ei saagi juutidele ette heita, et nad ei nõustu Golani kõrgustiku loobumisega. Olenemata sellest, et mul on kahtlusi, et need läbirääkimised rahu Süüria ja Iisraeli vahel ei too, usun ma siiski, et need kõnelused toovad pigem head kui halba ja ma tervitan seda püüet.

22nd Apr, 2008

Vaherahu? müüt?

Te kindlasti mõtlete vahel, et mis nad sõdivad seal Iisraelis? Kas siis ei saa vaherahu sõlmitud? Olen siin kirjutanud Annapolises alguse saanud rahuläbirääkimistest Iisraeli ja Palestiina vahel. Kuid samas olen ka öelnud, et nendest loodetakse vähe, sest Gaza sektorit valitsev Hamas ei tunnusta rahu Iisraeliga. Annan teile väikese ülevaate rahuplaani katsetest Hamasiga, mis on läbi käinud viimase paari päeva lehtedest.

Eelmisel nädalal lugesin lehest, et Hamas lükkas tagasi Egiptuse poolt ettevalmistatud vaherahuplaani Iisraeliga. Vaherahuleping nägi ette Iisraeli ja Hamasi vastastikuste rünnakute lõpetamist. Lisaks vangide vahetamist: 400 palestiinlast ühe Iisraeli sõduri Gilad Shalit vastu. (Gilad Shalit võeti Hamasi poolt pantvangi 2006 aasta suvel.) Egiptuse plaan sisaldas ka Gaza piiripunktide avamist. Lisaks, kavatseti panna avalikule hääletamisele palestiinlaste rahuplaan Iisraeliga. Egiptus uskus, et kui Hamas ja Iisrael sõlmivad vaherahu, siis see tooks kaasa Hamasi liitumise ka Ameerika poolt vahendavasse Iisraeli – Palestiina rahuläbirääkimisprotsessi. Kuid nagu ma eelnevalt ütlesin, et andnud see mingeid tulemusi. Hamas lükkas selle plaani tagasi, sest see oleks tähendanud Iisraeli tunnustamist.

Eelmisel nädalal tehti veel ka teine katse saavutada rahu Hamasi ja Iisraeli vahel. Seekord oli rahu sobitajaks Ameerika ekspresident Jimmy Carter. (Carter on Nobeli rahupreemia laureaat (2002 a.) Iisraeli-Egiptuse rahulepingu vahendamise eest aastal 1978.) Sarnaselt Egiptuse rahuplaaniga sisaldasid ka Carteri läbirääkimised rünnakute lõpetamist 30 päevaks, piiripunktide avamist Gaza piiril ja vangide vahetamist.

Pärast läbirääkimisi Hamasi poliitilise liidri Khaled Meshal’ga uskus Carter, et Araabia maailm, palestiinlased ja ka Hamas aktsepteerivad Iisraeli õigust elada rahus 1967 aasta piirides.

Esmaspäeval lükkas Hamasi poliitilise suuna liider Khaled Meshal tagasi Carteri rahuettepaneku ja ütles, et Hamas aksepteerib Palestiina riiki Läänekaldal ja Gaza sektoris 1967 aasta sõja eelsetes piirides. Seega, kui Iisrael lahkub nendelt aladelt, siis nemad on valmis sõlmima 10 aastase rahulepingu. Kuid nad ei tunnusta Iisraeli riiki.

See tähendaks seda, et Ida-Jerusalemm, Jerusalemma ümbrus ja üle poole Surnumere kaldast kuuluks Palestiinlastele (kõik need rannad, kus ma teiega olen Surnumere ääres käinud). Tel Avivist 15 km kaugusel oleks Palestiina riik. Jerusalemma sisse sõit oleks 5 km laiune. Rahu oleks 10 aastaks, pärast seda pole enam kuhugi joosta. Kui aus olla, siis ega keegi ei usuks, et seda rahu oleks siis ka 10 aastaks. Miks peaks see inimeludest mitte hooliv rühmitus kinni pidama vaherahust?

Kõik, mis Carter uskus ja arvas ei läinud lõpuks nii. Siiski on sellest veel miskit positiivset alles. Nimelt suutis Carter veenda Hamasi edastama kirja röövitud sõdur Shalit’lt. See oleks hea elumärk ja annaks uut lootust. Minu teada kirja veel ei ole tulnud, kuid Hamas ei ole ka öelnud, et seda ei tule. Mis te arvate, kas see tuleb?

Tõenäoliselt ei ole Hamasi poliitilisel suunal piisavalt võimu, et rakendada vaherahu Gazas. Selleks tuleks neil sundida oma sõjalist tiiba ja väiksemaid terroristlikke rühmitusi vaherahu pidama. Kuidas? Vaidlused Hamasi sees ja teiste rühmitustega on avalikult teada. Näiteks ajal, mil Hamasi poliitline liider Meshal rääkis Carteriga röövitud sõduri Shalit vabastamisest toimus rünnaks Iisraeli-Gaza piiril, kus Hamas üritas võtta uusi Iisraeli sõdureid pantvangi. Miks peaks me Meshal sõnu uskuma? Parem käsi ei suuda vasakut kätt kontrollida. Araablased ei tunne vanasõna “mees sõnast, härga sarvest”.

Täna teatas Egiptuse ajaleht, et Egiptus ja Hamas on loonud Iisraeli-Palestiina vaherahu kokkuleppe tööverisooni. Mis te sellest arvate? Muide, kohalikud ei vaata lootusrikka pilguga neid uudiseid. Seda kõike on juba aastaid kuuldud ja näidud. Kas te vaataksite karu tantsimist ka 50 korral säraval silmil ja oleksite vaimustuses tema oskustest?

Categories